Meie Egiptuse märtsipäike

MEIE EGIPTUSE MÄRTSIPÄIKE

5 MÄRTS 2016. TAHAME LENNATA!

Kell on 14.04 kui saame Gerdaga lennujaamas kokku. Tegime check in´i ära ning siirdusime pagasikontrolli. Minu kott kaalus 4.1 kg ja tema kott 11 kg!

Eesti lennujaam on ikka ilus, seal on lausa lust chillida. Hea on see, et piiril on ainult üks pagasikontroll ja üks passikontroll.

Ootesaalis tegime enekaid ning saatsime oma õdedele kadestamiseks. Jälgisime lennukeid ning unistasime +28 C Hurghadast, samal ajal kui Tallinnas on -1 C. Ikkagi 29-kraadine vahe.

Kui piletid kätte saime tegin nalja, et äkki saame Exit-kohad. Saimegi! Mõlemad olime vahekäigupoolsel isekohal. Jumala hea – jalgadel on ruumi!

Lennukis me kumbki ei maganud. Reisi alguses pakuti kohe süüa. Mul oli väga-väga hea meel, et ma kodus enne ära tulekut putru tegin, sest lennukitoit oli „esmaklassiline” - 3 kuiva saiapätsi, 1 „saiake” ning 1 pakijook 100 ml. Saiaks oli kukkel ehk kahe kukli vahel oli tibake juustu ning ühe kukkel oli singiga. Singiga andsin Gerdale. Mahlaks oli tundmatu maitsega ananassimahl. Magustoiduks oli nõudepesukäsna meenutav.... sai?. Kahe švammi (biskviidi?) poole vahel kaks imepeenikest kreemijutti.

Lennukis lugesime, lahendasime ristsõnu. Kange kanni leevenduseks kõndisime vetsu ning seisime niisama püsti...

Lennukis saime Egiptuse viisa taotlemiseks ka mingi paberi- täitsime selle ära. Minu kõrval oleval paarikesel polnud pastakat ning ma laenasin talle Gerda oma, sest minu oma sain lennukis tühjaks!!

Õues oli kottpime kogu lennu jooksul. Esimesed valguskiired paistsid viienda lennutunni lõpupoole kui jõudsime Hurghadasse, linn kumas. Peale maandumist manööverdasime umbes 15 mintsa – päris suur lennujaam!

Egiptuse esmamuljed ehk ikkagi Aafrikas.

Piirikontroll.

Nii reisibüroo kui ka Egiptuse saatkonna lehel oli info, et viisat saab osta piirilt ning see maksab 25 USD. Nii palju ma endale ka vahetasin. Reaalsus oli järgmine: piiri ületamise esimene etapp ehk viisa ostmine. Paar meest kasseerisid igalt mehelt 27 USD (mitte 25) ning lõid passi viisa. Ei mingit elektroonilist kontrolli, puht paberitöö – pitsati asi. Gerda laenas mulle 2 dolli, keegi ei hakanud selle 2 USD pärast ka kaklema, sest kes teab, äkki ei antagi viisat, visatakse türmi või hoopiski kividega surnuks. Muide, passis seisab, et me maksime 25 USD. Kas juba piiril tõmmatakse nahk üle kõrvade?

Piirikontrolli 2. etapp – putka, kus kontrolliti passi.

Piirikontrolli 3. etapp – peale putkakontrolli oleskles (istus) nurgas üks onu, kes vaatas taas kord passi.

See oli viimane kord, kus teadsime, et pääseme netti. Tegime paar selfiet, informeerisime peresid, et kõik on hästi, ning siirdusime bussi. Kell oli selleks ajaks juba 21:58.

Bussis oli üks suur eestlaste perekond, kellest üks nooremapoolne härrasmees oli juba rohkem kui meeldivas joobeastmes. Ainus naljakas koht oli, kui ta bussi saabudes hüüdis naerdes üle bussi: „Ema, kus sa oled?” Ülejäänud aja ta lihtsalt mölises, oleks võinud vait olla ja targem välja paista. Õnneks nad läksid meie kõrval-hotelli!

Egiptuse esmamuljed hotellist

HOTELL MIRAGUE AQUA PARK

5*, All inclusive pakett

Umbes 22 paiku jõudsime (jooksime) esimestena hotelli kuna giid teavitas, et meid ootab õhtusöök. Slaava boogu! Allah loves us!

Hotellis tervitas meid Mohammed, täitsime registreerimiskaardi ning siirdusime sööma. Late buffet oli väikese, aga õhtuseks eineks küllaldase valikuga. Meeldiv teenindaja (nime ei saanudki teada) tervitas meid ning minu meeleheaks uuris kokalt, kas supp on lihaga. Ei olnud. Maitses aga nagu süldipuljong, seega ikkagi ei söönud. Muide, kogu nädala kõik taimsed supid meenutasid süldipuljongit, seega kahtlustan, et need olid ikkagi kondipuljongi baasil tehtud – aga ma võin vabalt eksida.

Peale sööki võtsime respast võtmed ning portjee juhatas meid tuppa, nr 4111, miss asus II korrusel.

Hotelliloogika oli järgmine, loetelu alt ülesse: B-korrus (restoranid, poekesed ning pääs õue, aeda, basseinidesse, merre); G-korrus ehk respa ning lobby baar; I korrus – kolmas korrus ehk esimene numbritubade korrus; VI korrus – neljas korrus ehk teine numbritubade korrus; V korrus ehk kolmas numbritubade korrus ja VI ehk neljas numbritubade korrus.

Portjee saatis meid tuppa, viskasime talle 1 „juuro“, pakkisime elementaarsed asjad lahti, vaatasime infolehelt, et hommikusööki saab alates kella 7:00, ning tegime aias kohustusliku jalutuskäigu. Võttis ahhetama – NIII ILUS! Meri kohe kõrval, suurepärane haljastus.

Vanakesed nagu me oleme, jäime peale seda tuttu. Äratuse panime 7:34.

Hotellituba arvesse võttes tekkis kohe küsimus, kes neile 5 tärni andis?? Õnneks sain hiljem ikka teada, et tegu pole ametlike tärnidega. No mitteametlikult võiksid nad end kutsuda ka 6-tärni hotelliks, Eesti mõistes üle kolme tärni nad ei saaks.

Otsustasin hotellitoast mitte pilte väga teha – ei tahtnud mälestusi rikkuda.

PÜHAPÄEV, 06.03.2016

Hommik. Päike lõõmab sisse. Esimene märk PARADIISIST, sest kell on alles veidi üle kuue, õhtutemperatuur on laes. Eesti mõistes juulikuu palavaim päev hakkab tulema, hommikul juba kindlasti +24 C (usun, et isegi rohkem), päeval ligines temperatuur 30´le.

Vaade aknast on... ei kuhugile. Vasakult poolt näeb natuke merd, siis mahajäetud hotelli ja mahajäetud aedu. Ning muidugi on paarikümne meetri kaugusel pooleliolev ja maha jäetud maja. Paremalt poolt näeb maha jäetud punast „Lasnamäge“. Alla vaadates näeb töötajaid loivamas. Kõik egiptlased loivavad, need paar isendit, kes oskasid end kiiremini liigutada, olid kindlasti mingit muud verd!

Alguses tundus selline kaunis vaade creepy, aga õhtuks saime juba aru, et paremat vaadet annab soovida. Mitte keegi ei vaata sisse, saame poolalasti rõdul chillida. Noone umbers.

Kella seitsme paiku läksime sööma, nautisime pikalt ning jälgisime uut olukorda. Muidu istusime samas lauas, kus õhtul, ning sama naeratav teenindaja ristis selle laua ära meie kohaks. Ta üritas mulle midagi pikalt ja laialt vene keeles seletada, aga ma ei saanud aru. Vist tegi mingit nalja. Nii minu kui Gerda vene keel on ikkagi n-ö algtasemel, elementaarse saab ära räägitud, aga spetsiifilisest sõnavarast aru ei saa. Kahju, aga mis teha – meil puudub ju igapäevane praktika.

Siirdusime randa ja sattusime piraajade söödaks.

Meie heledate nahkade ja uute nägude peale lendasid KÕIK KAUBITSEJAD üksteise kannul oma teenuseid pakkuma. Hakkas nalja saama. Me ju ei tahtnud midagi ning saime kõik ära saata. Üks väga meelas noormees tuli massaaži pakkuma. Nii libeda jutuga, võttis mu käe, hakkas labakätt masseerima ning ütles: „YOU NEED MASSAGE!". Ega kohe ei saa ju hinda välja käia – kõigepealt näitas oma kausta, mis kõik nad minuga tegema hakkavad. Ja muidugi kõlas „I’ll make you good price. Good price my fiend. Good price. “ Pakkus 4 massaaži 90 „juuroga “. Tsiizõs kraist!! Ma saan Eestis palju odavamalt. Sõna kallis peale ta hinnast alla ei tulnud. Kui küsisin, palju 2 massaaži maksab, siis selle peale tal kõrv isegi ei liikunud, vaid mingi hetke vihastas ja käratas “So you don’t want massage??!! Why you waste my time??!“. Meiepoolseks nimeks talle sai hr Veistmaitaim. Veistmaitaim ignoreeris meid kogu ülejäänud reisi.

Loeme antud täitõrje töö super hästi sooritatuks!!

Kell 11:00 oli kohtumine giidiga ning siis läksime tagasi päevitama. Kastsime jalakesed esmakordselt Punasesse merre! Merevesi oli veel külm, aga vajadusel võiks ujuda, umbes 20 C. See-eest hotellibasseini veed oli jääkülmad! Isegi fakt, et basseinis on ilus puhas vesi ning ka tuubist saaks alla lasta, ei suutnud meie kehade külmakartlikkust leevendada. Jah, kastsime end ühe korra basseini, kuid leidsime, et tegu oli veaga. KÜLM! Reisi keskel avastasime, et üks bassein oli küll köetav ja suht mõnna, aga see oli tittesid täis, nii et see jäi meie jaoks mõeldamatuks.

Suutsin juba esimesel õhtul enda sääremarjad ära põletada. Punased jalakesed, jee! Gerda arvas, et päike eirab tema kohalolekut ning soovi pagulastuda. Ta eksis. Mina sain aru päike oli ka teda semmimas käinud ning kerge jume oli tekkinud. Gerda ise sellest aru ei saanud.

House-keepingu poiss Mohammed tegi meie vooditele luiged ja kaunistas lilleõitega. Väga pinx-ponx.

Poolteist tundi linnas ehk peeglike-peeglike, kuidas sa koju saad.

Kell 16:00 kogunesid eestlased ning läksime tasuta linnatuurile, pidi saama umbes 1.5 h šopata. Reaalsus oli aga järgmine:

Buss viis meid õlitehasesse, kus meie karjale tutvustati ning kiideti õlisid ja parfüüme. Tehti väike loeng ning viidi koridori meenutavasse “poodi “, kus meid vaadati nagu rahamasinaid. Looma tunne tekkis. Gerdale suutis üks muti öelda: „ Devushki, nu što mõ stoim? “ ja seda väga ülbes, agressiivsel toonil. Kõik rääkisid VENE KEELT! Mulle jäi silma siiski soolapulk, olen seda varemgi tahtnud ning ostsime mõlemad ära. Olgem ausad, siiani pole kasutanud, aga küllap läheb kunagi käiku. Ise naersime, et ostsime kõige odavama kauba ära. Muide, ostu sooritades küsiti hotelli ja toa numbrit. Küllap jagavad omavahel mingeid komisjonirahasid. Peale seda ostu PÕGENESIME sellest jubedast urkast.

Kõik eestalased, kellega ma jutule sain, olid väga väga-väga pettunud ning tundsid end seal halvasti.

Ootasime õues ning saime uue õppetunni. Kas teie teate kuidas peeglit transportida? Meie saime Egiptuses teada. Vaja läheb 1 peeglit, 2 meest ja 1 motikat. Benssu ka motikasse, üks mees peab olema juht ning teisel tüübil olgu terved käed. Juht istub motika otsas, teine tüüp taga ning hoiab oma kätega peeglit kinni. Vot nii transporditakse peeglit!

Pilt järgmisel lehel, ehk saate miskit aru...

PEEGLITRANSPORT!

Tegime seal ka pilte - ilus, õitses palju taimi ning maas oli palju prügi. Palju-palju prügi!

Numbrimärk 267 AYK?

Järgmiseks viidi meid umbes 45 minutiks šoppama kohta, mida võiks võrrelda näiteks Magistrali keskusega. Kaupa nagu oli, aga samas ei olnud. Pood oli puhas jne aga noh, millestki oli puudu. Jälle pettumus! Mitte midagi ei ostnud. Me oleks tahtnud ikka turule minna, kus on selliseid pisikesed putkad.

Hotellis olime tagasi kell 18.24, vahetasime riided ning jõudsime kenasti õhtusöögile.

Esimene õhtuöök ja sellele järgnev…

Nii hommiku-, lõuna- kui ka õhtusöök serveeritakse samas kohas. Meie ristisime selle sööklaks. Jah, toidu valik on suur ning päris hea aga toidu väljapanek annab soovida. No muidugi on hotelli külalised ka vastavad- õgitakse nagu loomad, taldrikud kuhjatakse ääreni ning rohkemgi täis. Eelloona mainin ära, et ma ei söö liha ega kala, juustuga on probleeme – saan süüa, aga väldin. Sama õhtusöögi parim osa minu jaoks oli alles juhtumas. Küsisin ühelt kokalt, kas üks toit sisaldab liha, ning sain eitava vastuse. Väga hea, tõstsin taldrikule, sõin paar kahvlitäit, kui mulle sattus kahvli otsa lihapall! Viimane kord, kui ma 2 aastat tagasi kogemata liha sõin, valutas mul 2 päeva kõht – hakkasin juba eos sama ootama!

Umbes 21.00 paiku läksime magama (kõht ei valutanud) ning 23.00 paiku hakkasin oksendama – mul oli väga paha olla ning terve öö iiveldas, kuigi sain magada. Kahju, et ma rohkem ei suutnud oksendada, ehk oleks parem olnud.

Samal ööl nägin unes, et nüüd saabub 2 päeva ainult hall taevas ning vihm. Õnneks nii küll ei läinud – Egiptus ja kõrb ikkagi. See juhtus hoopiski Eestis!

Esmaspäev 07.03.2016. Nädala algus paradiisis

Hommikuäratuseks oli päikesetõusul mošee hommikupalvuse kutse. Kell polnud veel viiski ning väljas oli pime! Edasi me vegeteerisime voodis ning 7.44 tõusime voodist õige äratuse saatel.

Kuna meile mõlemale meeldib puhkuse ajal vara ärgata, siis leppisime kokku igal hommikul kella seitsme paiku ärgata.

Hommikupäike siras sisse ning lehma tunne oli peal. Olime öösel/hommikul tõsise sääserünnaku ohvriks sattunud. Nad olid igal pool keha peal kõndinud ning olin kindel, et hea vaatluse korral näen sisse tallatud sääseradu.

Hea uudis - meil on märts ning väljas on putukad + miljon kraadi sooja!!

Mõned esmaspäevaks selgunud tõsiasjad:

• Saabudes oli toas üks 1.5-liitrine veepudel. Korruse peal on 19 L veeaparaat – see on 1.5 L pudeli refill´i jaoks. Muide, see masin asus teisel pool koridori otsa ning koridorid on seal PIKAD. Ja see masin nägi jube räpane välja. Olin suht kindel, et saame kõhuviiruse, aga ei saanud – vedas! Teisipäeva õhtuks ilmus ka meie tiiba, meist paari toa kaugusele, üks veeaparaat.

• Otsustasime kohalikele natuke luuletada ning alates pühapäevast olen ma Mia ning Gerda on Susanna.

• Meia (ei tea õiget kirjapilti) tähendab araabia keeles 100.

• Loll pea on ihu nuhtlus, ehk ma unustasin hambaharja maha. Hotellist ei saa. Apteegist ka ei saa, sest APTEEK oli L, P ja ka E kinni!

• Tubades pole niiti, nõela ega muid nipsasjakesi mis tavaliselt on.

• WC paberiga koonerdati. Maailma kõige halvem paber ning jätkub põhimõtteliselt ainult ühele inimesele. Dziisõs kraist, tahaks selle peale kohe öelda.

• Toas ei ole wifit. Võimalik osta, aga jube kallis.

• Süüa saab KOGU AEG ja igal pool aga ikka leidus õudukaid, kes toitu kaasa pakivad! Toidu restoranist välja viimine on keelatud.

• Kokkuhoiu lõhna on tunda igal pool.

Eilse toiduintsidendi tõttu polnud mul täna isu. Jõin hommikul terve nädala jao kohvi ära. Veepuuduse kompenseerimiseks sõin hommikusöögil natuke greipi ning apelsine.

Hambaharja palun!

Peale hommikusööki läksime mulle hambaharja ostma. Tundsin juba elu suus tekkimas – ma polnud ju terve päeva normaalselt hambaid pesta saanud. Näpu küljes pole harjaseid! Apteegist pidi hambaharja saama, aga hotelli kõrval olev apteek oli kinni. Otsustasime siis natuke edasi jalutada. Kohalikel on nõme komme koguaeg autodega piibutada. Koguaeg lasevad signaali! See on kõhe ning üksinda ma jalutama minna ei julgeks.

Igatahes möödusime kolmest hotellist (millest üks oli suletud). Kõik ärid olid kinni! Kõndisime, kuni viimaks leidsime esimese avatud poe. Muidugi selle ees oli mingi murjam, kes kutsus meid enda poodi. Mia ja Susanna (sister but different father) läksid šopingule. Poemüüjast hurmur tahtis maksimaalse raha välja pumbata aga mina tahtsin kaubelda. Leidsin õeplikale (kes sai just täna 1-aastaseks) armsa valge kleidi mustade mummudega. Hind – 7 EUR v 7 USD v 7 GBP. Tahtsin ka ühte magnetite komplekti – see maksis 1 EUR/USD/GBP. Mina pakkusin hinnaks kokku 5 EUR. Müüa oli nõus 7ga ära andma. Mina alla ei anna, keeldusin tehingust (asi pole rahas vaid õiglases kaubanduses!). Gerda diil – halvaad ning magnetid. Tüüp tahtis kauba eest saada 11 EUR (alguses vist isegi rohkem, ta unustas vahepeal hinnad ära, mida ta ütles). Andsime talle 10 EUR ning lasime jalga. Ta oli sellega ka rahul. Seesama “meeldiv “ härrasmees kutsus meid homseks tagasi teed jooma (minu kaup jäi ju ostmata). Lubasime minna ning lahkusime naerdes. Mmmmmmuidugi me lähme!

Ahjaa- kui me poes uudistasime, liikus tüübi käsi sujuvalt minu selja taha ning kanni peale. Tõrjusin ta ära ja nähes tuld mu silmades, sai ta aru, et see oli suur viga.

Järgmine pood = apteek. KINNI! Jalutasime paar putkat edasi ning leidsime poe. Eesti mõistes külavahepood, kõik vajalik on olemas k.a HAMBAHARI ja MK kotid.

Ok, kotti ei ostnud aga hambaharja küll.

Leides õnne tulevasest hambapesust, jalutasime tagasi. Teemees kutsus taas sisse, keeldusime viisakalt. Ning siis juhtus selle jalutuskäigu parim osa. Meist sõitsid mööda kahtlase välimusega kastiauto. (Muud nime ma ei oska sellele sõidukile panna.) Autos ees sees oli kaks meest ning mingis suvalises kohas auto keskel veel üks tüüp. Kuna nad piibutasid ning sõitsin kõrval, siis olime kindlad, et meid röövitakse ära ja mu hambad jäävadki pesemata! Lõpuks saime aru, et tegu on (vist) prügiautoga. Vot sellised vahvad kohalikud. Tuuuuuut!

Randa siirdusime alles peale lõunat.

Kastsime enda ÜLENI punasesse merre. Enne Gerda siis mina. Ma olen ju külmakartlik ning hommikul oli vesi “külm “ ehk umbes 20 kraadi.

Päev möödus rannas. Mina pidin ennast päikese käest hoidma, aga Gerda praadis end täiega! Kreem peale ning kübar silme ette. Infoks, et Gerda käis just paar nädalat tagasi silmaopil ning peab silmi hoidma. Seega kübar oli koguaeg peas. Ikka tõeline daam!

Täna käidi ka kõiksugu teenuseid pakkumas, aga me keeldusime järjepanu.

Esmaspäev oli emakeelepäev, ehk me rääkisime koguaeg eesti keeles, kui just ei PIDANUD end arusaadavaks tegema. Niipea kui mingi murjam midagi tahtis vastasime eesti keeles. See on kõige parem “sääsepeletamise“”” nipp.

Kuna ma oli juba ära kõrbenud, kõndisin logelemise asemel kõrvahotelli muulile. Hotelli nimi Bungalows. Selle hotelli rand kubises eestlastest! Meie hotellis olid ka mõned, aga mitte nii palju. Meie hotellis tutvusime umbes 6-liikmelise perekonna/sõpruskonnaga, kellest vanim, umbes 48-52 a naine on väga meeldiv. Ega teistelgi miskit viga ole. Nende seltskonnas on ka üks inglane. Selle inglasega rääkisin paar lauset juttu pühapäevase väljasõidu ajal, kui ta näost sain välja lugeda igavuse ning pettumuse jooni.

Kahe hotelli vahel oli väike veesäng, mis vaja ületada ning sel hetkel oli see 87 cm. Täpselt nii, et jalad märjad ning ma pääsesin n-ö kuivalt üle.

Tagasi jalutades tuli mulle üks mees vastu, osutas vette ning ütles: “Crab “, kummardus vette ning võttis sealt umbes 2,4 cm suuruse krabi välja. Sain esimest korda elus krabi käes hoida. Muide, see veetarzan rääkis alguses ukraina ja mina eesti keeles, saime hakkama.

Lõuna tegime umbes 13.13. Minu lõunaks olid vesi ja puuviljad. Ikka veel oli tundlik olla.

Kube

Rannas oli meist umbes 2 m kaugusel vene paarike. Kui mees ujumast tuli, seisis ta oma naise ette, aga nii, et ka meie nägime teda. Kõik ta kehavõlud ja karvad olid avalikud. Iseenesest ilus mees ning silmilu võib ju alati olla. Tüübi nimeks sai KUBE! Edaspidi kohtasime Kubet tihti, chillimas pidevalt meie lähedal (juhuslikult).

LEMPAR

Igal reisil võiks tekkida ikka silmarõõm ka. Mis saaks olla parem kui küpses eas enesekindel lõunamaine hurmur?

Kuni reede õhtuni jäi Lempsi nimi meile saladuseks. Reedel saime teada – Mahoud. Aga milline rõõm oli teda alati näha! Jummmmalad hakkasid kohe lendama =)

Kes on Lemps?

Meie Lempar töötab restoranis. Tema lemmiktegevus on käruga ringi sõitmine ja sellele toetumine. Õnneks, sattusime me pidevalt tema koristusalasse ning saime tegevust jälgida. Kurbusega peab tõdema, et tema näolihased olid halvatud ning ta ei saanud naeratada. Aga meie silmad puhkasid, kui nägime teda venkudele pugemas ning soojus puges hinge kui tundsime end tühja kohana, läbipaistvatena. Põhjus miks me illumineerima tema läheduses hakkasime, jäi selgusetuks, siin oleks vaja teadlaste teste. Ega ometi saa ju olla põhjuseks see, et rääkisime võõras keeles ning olime kaks naist?

Kõige põnevam osa oli oodata, millal meie tühjad mustad nõud enam ei illumineeri. Panime need laua nurgale ning minimaalselt nelja minutiga olid need Lempsi jaoks nähtavad. Vahel võttis see ka 14 minutit aega.

Manage endale silmi ette pilti äärmiselt ebameeldivast lodevast olendist – see ongi Lemps! Jälk.

Õhtu

Päike hakkas loojuma 17.30st. Tunni pärast oli juba kottpime.

Kuna peale õhtusööki enam ujuda ei saanud ning päike oli meid ära praadinud, otsustasime oma lemmiktegevuse poole pöörduda ja magama minna. Umbes 20.47 olime voodis. Lugesime sarimõrvaritest, lahendasime ristsõnu ning ajasime sääski taga. Telku tõmbasin hommikul stepslist välja, kuna ta hakkab alati automaatselt tööle kui tuppa siseneda. Me ei läinud Egiptusesse telekat vaatama, vaid raamatuid lugema.

Teisipäev 08.03.2016

Hommikukontsert.

Päike tõusis kell 5.15, aga meie ärkasime tsipa varem. Kaunis mošeemuusika kostus läbi kõrvatroppide ning tõusime koos Allahiga. Kõlas kaunis hommikukontsert. Olgu Allah kiidetud!

Öösel saime taas end tunda lehmasöödana. Sääsed ründasid hommikul (küllap ka öösel).

Tavapärane tõus voodist oli enne kaheksat.

Minu lemmiktoit hommikusöögil- falaffel! Sõin seda kahe suupoolega. Vähemalt tunnikese mõnulesime taas hommikusöögis. Täna hommikul sattusime taas Lempsi teenindusalasse. Nõnda hea tunne oli ning silm puhkas taas teda käru lükkamas vaadates.

Nagu alati, liikusime edasi randa.

Gerda hakkas taas end kõrvetama, sest talle tundus, et on ikka veel luik. Mul oli nahk juba parem aga võtsin iizilt.

Hommikuks oli rannas vesi alanenud ning sai rahulikult Bungalows hotelli jalutada. Vesi oli maksimaalselt 21 cm kõrge. Võrdluseks - eelmisel õhtul oli üle 1 meetri.

... Ja siis ma avastasin selle!!! RAND KUBISES BEEBIKRABIDEST.

See sigrimigri muster rannas on krabide jäljed. Ja enam ma paljajalu kõndida ei tahtnud.

Infoks, vesi oli millimallikatest lilla. Neid oli iga meetri peal. Sügavamas meres natuke vähem aga ikkagi palju. Ujudes polnud uppumise ohtu- millimallikad olid kohe kõrval Baywatch-iks (ning vesi on nii soolane, et seal lihtsalt pole võimalik ära uppuda!).

Enne lõunat läksin veel ka tuppa märkmeid tegema ning päikese eest varju. Ma meenutasin ka ise keedetud krabi.

Pastakas

Enne tuppa minekut läksin respasse pastakat küsima. Ja selgus uus tõsiasi, et ei respast ega mujalt hotellist pole võimalik pastakat saada. Hotelli logoga pastakast võib ainult unistada. Osta ka polnud võimalik. Igaühel oli oma pastakas, mida hoiti kiivalt endale. Suure surmaga andis respa poiss Mohammed (sama kes check in-i meile tegi) enda oma mulle laenuks ning palus, et ma selle tagasi viiks. Tegingi seda umbes ühe tunni pärast.

Ülemuse karm käsi

Lõuna ajal tegi Lemps väga asjalikku nägu ning meie taldrikud koristas isegi tsipa kiiremini ära – bossid olid lähedal.

Ja muide avastasime täna, et õues on ka väligrill. Õues söömiseks kohti pole, aga grilli saab. Õhtuks pannakse välja mõned lauad ning toolid, siis saavad mõned õues ka olla.

Jäts

15.30 serveeritakse õues jäätist. Kuna olimegi rannast 15.20 lahkumas, otsustasime jäätist proovida. Kohvipoiss ütles meile, et 10 minuti pärast saab. OK, sobib, ootasime. See 10 mintsa varju all ootamist kulmineerus pildistamisega. Olin kogu selja nüüdseks ära kõrvetanud ning mul oli pikk kleit ja Gerda kübar. 15.32 läks Gerda uuesti jätsi küsima – öeldi, et 5 minutes. No okei... umbes 15.39 otsustasime juba lahkuda, kui üks teenindaja Gerdale viipas, et nüüd saab. Ta tõmbas jäätisemasinalt KATTE PEALT ÄRA ja hakkas pisikeste topside sisse jätsi panema. Maailma kõige väiksem jäätise portsjon aga meile pani seda megasupersuure kuhjaga. Kurbusega pean tõdema, et tegu oli maailma halvima jäätisega. Tõsise keemia maitsega, ning see lendas prügikasti.

Tauno

Eile ilmus esmakordselt silmapiirile ka Tauno. Kes on Tauno? Järgmine peletis! Klient. Mina arvan, et alaarenenud kõvasti. Küürus, lott võbiseb, lodev liha ümber, kulmud nagu Brežnevil, suu allapoole viltu ning ilme eriti kuri. Vist sakslane. Nimi Tauno on tuletatud Down’i sündroomist.

Liftinäidis. Liftis oli juba kaks tundmatu päritoluga inimest ning lifti tahtsid siseneda mina, Gerda ja Taunts. Mina ja Gerda asutusime sisse enne ning seejärel Tauno. Kui Tauno peale astus, hakkas lift tema 150 kg peale üürgama. Üritasin talle selgeks teha, et astu välja, aga tal ei liikunud ükski lihas. EI SAANUD ARU NOH!! Uskumatu idioot. Igatahes tegin ise lifti 70 kg kergemaks ning läksin jala, nagunii saab sama kiiresti. Hotelli lift oli jube aeglane.

„Sõber”

Vaadates hotellist õue, paistab paremal pool ääres välibaar ehk koht, kust saab õltsi. Peale õlle ja vee ei kannata ükski jook seal juua. Baarmen on minu suur sõber, ehk siis järgmine teenindaja, kes ignoorib mind ja vaatab minust MÖÖDA. Olen paar korda võtnud talt õlut ning saanud tunda end kui ebainimene, mõtttttetu eurooplanna. Sõber oskab mind eriti hästi seda tundma panna, mis sest, et on minust pea jagu lühem (umbes 161 cm pikk). Tema võluvad silmad hakkavad alati pöörlema ning liigutused lähevad eriti aeglaseks. Teisipäeval otsustasin teda natuke mõnitada ning ütlesin talle “Hello my friend “ ning selle peale kostus pobin “Am I your friend? “ ning kaasnes eriti mõnitav pilk vastu. Ühesõnaga, vastastikune sümpaatia ning elekter õhus! Ka Gerda sai meie sädemetest aru.

Mulle need Egiptuse härrasmehed kohe täitsa meeldivad!

Euroopa naised on ju labased ning neid ongi õigus ignoreerida.

Majapidamine...

Kuna Gerda tahtis päevaund teha aga mina mitte, läksin respast läbi, et uurida, kas saame restorani lauabroneeringut teha - hotell pakkus sellist võimalust, et ühel õhtul einestame hiina restoranis. Kell oli aga veel liiga vähe, ei saanud bronni teha, ning ma lonkisin tuppa.

Korruse peal olid majapidamise mehed/poisid (ei saa vanusest aru, kõik tunduvad 15..30 vahel olevat). Nemad muidugi hellou-hau-aarjutasid mind kohe. No ja ma vastasingi viisakusest. See oli viga. „Vher-aar-ju-from“-küsimuse vastuseks saadud „estõunia“ peale sain ma omale sabaraku. Housekeeping supervisor (jälle Mohammed, minust pikem) jalutas koos minuga toani ning rääkis kui väga ta Eestit armastab ja kui ma midagi vajan, andku teada. No ütlesin siis, et tahan pastakat! Ta nägu vajus ära, kuid lubas ikkagi tuua. Tundus, nagu ta oleks meeleldi tuppa sisse ka tulnud, kuid õnneks tegi Gerda häält. Igatahes tüüp tuli 15 mintsa pärast tagasi ning tõi mulle rohelise peaaegu nürida pliiatsi ja meile mõlemale lilleõie. Astus aga lahkesti sisse ning rääkis, et ta on nüüd meie uus vend, igatseb väga Eestisse kolida ning seal peret luua ja blä-blä-blä. Kui me ütlesime, et Eestis on külm, siis see pisiasi teda ei kõigutanud. Ühesõnaga mees ei tea, mida tähendab külm! Lahkudes lubas tulla head aega ütlema. Gerda arvas, et varsti on rõdu alt serenaadi kosta. Õudukas!

Colgate ja Renoly /näitleja

Teisipäevasel õhtusöögil jõudsime järeldusele, et kuigi 1-2 teenindajat on tropid, võivad teised isegi normaalsed olla. Näiteks üks tõmmu restoranipoiss koguaeg naeratab ja on kõigiga väga viisakas – tema ülesanne oli pokaale koguda. Tänasel õhtusöögil tuli ta minu juurde ja küsis, mida ma soovin. Jäin sõnatuks ning ei osanud algul midagi tahta. Umbes 10 minuti pärast tuli tagasi ning “nõudis “, et ma midagi jooks. Tellisin õlut. Ristisime poisi Colgate ’iks tema naeratuse tõttu. Kahjuks nägime hiljem ühte katkist hammast, aga ikkagi nimi jäi!

Näitleja

Näitlejaks kutsume üht suht kena teenindajat, kes tegutseb vaikselt, märkamatult, aga kiirelt. Koguaeg on pildil, aga ei sega. Kindlasti pede! Kahju – kaotus naistele. Ta meenutas Gerdale näitlejat Renoly Santiagot ühest filmist, kus ta mängis meestevanglas “naist “.

Pilt ongi sellest filmist, ehk kellelegi meenub.

Naistepäevaks Ibrahim

Lõpuks ometi avati täna hommikul poed! Olime eilseks juba kindlad, et hotellipoed on ka pankrotis ning ühtki poodi lahti ei tehta.

Astusime ühte poodi sisse uudistama. Müüa hakkas meile kohe oma tooteid tutvustama ning jõudsime parfüümõlide juurde. Väga-väga head lõhnad ning väga meeldiv teenindaja - Ibrahim. Esimene müüja, kes teadis, kuidas põhjamaa inimesele läheneda. Mina valisin kahe lõhna vahel ning lõpuks ostsingi talt 2 x 60 ml õli. Gerda sai Aloe Verat. Poiss nägi, et Gerda on punane kui vähk ning lihtsalt määris seda talle peale. Kuna see tõesti töötas, ostiski Gerda talt seda. Boonusena tegi ta meile mõlemale näomaski ning

massaaži argaania ning jojoba õlidega. Muidugi eesmärgiga neid müüa, aga sel korral jäi müük ära.

Ahjaa – nüüd selgus tõsiasi, et Mial ja Susannal on lapsed. Mial 2 ja Susannal 1. No tegelikult ongi ju- kassid, seega väga palju ei valetanudki. Allahile ei pidavat valetamine meeldima ning sisuliselt on minu kassid minu lapsed!

Lubasin kõik oma sõbrad parfüümimüüja juurde viia, luiskasin, et meid on seal kogu kamp (kui teised eestlased kampa võtta, siis teeb terve lennukitäie ju). Järgmistel päevadel, kui ma Ibrahimi nägin, küsis ta kogu aeg, kus mu sõbrad on. Pidin koguaeg mingi vastuse valmis leiutama.

Pidime õhtul giidiga kokku saama, aga see lükkus hommikusse.

Kolmapäev 09.03.2016.

Hommikuäratus toimus traditsioonilise muusika saatel enne kell 5, siis kui oli veel pime. Positiivne on mõelda, et eelmisel aastal Türgi reisi ajal oli sealne muusika kaks korda õudsema heliga. Egiptuse oma on talutav.

Tänaseks oleme mõlemad punne täis. Punased ja täpilised!

Ei tea, kas see on päikesest, kärbestest või hoopiski lutikatest? Garanteeritud on sügamispäev, tunne nagu kirpudega koeral.

Kell 8:03 koputas uksele Mohammed – tuli meile guudmorning ütlema. Tahtis vist oma driimkauntri naisi näha. Kas mulle on laubale kirjutatud “Ticket to Jurop “?

Hommikusöögis olid taas kõik samad teenindajad. Mitu päeva jutti nad õigupoolest töötavad?

Vaated

Giid informeeris meid eile, et uued eestlased saabuvad. No neid kohtasime me juba hommikusöögil Eestlane on eestlane, tihti tunneb juba kaugelt ära. Ta on üldrahvast viisakam, või just vastupidi – ebaviisakam. Sel korral oli hommikusöögil palju uusi nägusid ning meie tunneme end nagu joped.

Oleme aru saanud, et kõik toolid ja lauad kõiguvad restoranis. Kas tegu on ebatasase põranda või eripikkuste laua/toolijalgadega – vahet pole! Ega see teadmine kõikumist lõpeta.

Ma ei pea end just kääbikuks (ikkagi 176 cm pikkust) aga sellest restoranis oli küll midzõti tunne peal. Toolid oli lühikesed. Õigupoolest lauad on pikad. No tõesti- vahet pole! Inimene pidi ju kõigega harjuma ning tänaseks on juba suva, kas lühike või pikk.

Peale kauni vaate prahihunnikule on vaade numbritoa aknast tihti ka põnev. Alla vaadates näeme hotelli töötajaid puhkepausidel, omavahel kätega rääkimas ning ka suitsetamas. Põnev, eks.

Hurghadat võiks iseloomustada mõne sõnaga – liiv, liiv, prügi, liiv, liiv, Lasnamägi, liiv, liiv, prügi, liiv, prügi, liiv, liiv, liiv, tuut-tuut, prügi, liiv. Ahjaa – liiva mainisin? Aga prügi? Neid kahte viimast on ikka üle prahi!

Lasnamägi = sõjajärgne hüljatud Lasnamägi. Uusi ehitisi on palju aga enamus on tühjad. Arhitektuur on huvitav ses mõttes, et kui Eestis proovib iga maja (ka Lasnamäel) olla oma nägu, siis on seal piirkondade kaupa täpselt ühesugused majad. Nagu legoklotsid reas.

Puud ja muru puuduvad täielikult. Neid on ainult hotellide alal. See-eest kõikide hotellide haljasalad on fantastilised!

Aega on Hurghadas palju. Palju rohkem kui Euroopas. Aega on tohutult palju. Näiteks koristaja võib lobby baari ala puhastada kaua-kaua. Sahistab sussi, vaatab aeglaselt ringi. Nagu Zootroopia laiskloomad. Enamus on sellised, sest aega on palju-palju-palju…

Ühte kaamlit oleme ka näinud. Kohe päris kaamel. No tegu on tavalise “taksoga “ nagu looma omanik reklaamib. See kaamel on päevad otsa rannas ning aheldatud valjaste külge. Taksosõit maksab 5 EUR. Ma isegi kaalusin seda, aga loomast hakkas kahju. Gerda arvas, et vaeseke murrab oma õblukesed kondid, kui ta sõitu läheb. No maaaaa ei usuuu, aga proovi ka ei teinud.

Vähemalt sain paar ilusat pilti loomast.

Ühtegi kassi pole hulkumas näinud. Egiptus peaks olema ju kasse jumaldav riik. Pealegi kass = hiirtehävitus. Kus nad siis on, kodudes? Raske uskuda. Ega siin Eesti ole, et tänaval ühtegi looma näha sallita.

Lindudest on esindatud varblased. Lugesin ära – sain mustmiljon. Ja üks tuvi eksis ka Hurghadasse ära!

Respekt varblaste ees- nad suudavad üle elada nii + 30 kui – 20 kraadi juures. Vintsked vennikesed.

Giid

Kell 10.27 saime giid Aivega kokku. Ta rääkis meile kohalikust elu-olust ning milline on Euroopa naise elu Egiptuses. No kuna, meil endil oli pfff-juuropaa-mõttetu-naise kogemus juba olemas, siis ega ta millegi suurega meid üllatanud. Naine ei ole inimene. Õigemini, Euroopa naine (mittemoslem) ei ole inimene. Natuke valgustas meid ka kohalike toidulauast, palkadest ja rääkis millega Eestis tegeles.

Ühe suure üllatuse osaliseks siiski saime – Egiptuses ei ole maksuametit. Hiljem jõudsime järeldusele, et ka seal maal on vist nii, et kui majal on katus peal, peab omanik mingeid makse maksma. Kui katust pole (vahet pole, et elu sees kihab), siis on tegu poolelioleva ehitisega ning on maksudest prii.

Ostsime Aivilt ekskursiooni homseks – snorgeldamine ning Giftuni saar. Hind 25 EUR/in. Kuna maksime kaardiga, siis lisandus makseterminali % ning maksime umbes 22 EUR mõlemad.

Üllatus

Otsustasime testida kas ÄKKI on lobbys nett. Ja oh suurt rõõmu- lobbys on tasuta wifi! We are back in civilization!!

Seda infot polnud kuskil ning oleme 3 päeva netivaba muretut elu elanud. Olen aus – mulle netivaba elu sobis.

Kohe sai tehtud paar selfiet ning need õdedele kadestamiseks saata. Samuti läks feisbuuki üles ilus pilt voodis olevatest luiketest ja roosiõitest toas (no nii ilus kui seal olla sai), sai natuke “perfect life´i “ teistele näidata. Ootame siis like´sid.

Gerda istus lõunani netis, kella 13:00ni.

Mina käisin korra toas, seadistasin fotokat tulevase fotosessi jaoks.

Lobbys nägime ühte araabia naist kes oli üleni mustas, ainult silmad paistsid. Gerda oleks tahtnud temaga pilti teha aga kes julgeks küsida???

Kui täna meile tundus see kultuur ainult jube ja õudne, siis hiljem islami kohta lugedes saime aru, et tegu on naise kaitseks välja kujunenud kombega. Naine kannab seda vabatahtlikult (muidugi kui mees peksa selle mittekandmise eest ei anna) ning hakkas respect tekkima.

Lõuna

Tänane lõuna oli ka üllatus. Täiesti viisakad teenindajad sel korral. Mõned kokad tundsid mind ära ning tervitasid. Meie laua teenindaja küsis, kust me pärit oleme. Vastuse „Eestist“ peale saime klassikalise reaktsiooni – „I love Estonia!“ No vähemalt ei tulnud sealt “Tere-tere vana kere . Seda ütlevad kõik rannas olevad müüjad!

Peale lõunat võtsin oma fancy fotoka ning tegime rannas sessi. Käisime ära taas Bungalows hotellis ning näitasin Gerdale krabisid. Bungalowsist edasi järgmine hotell on taas tühi ning selle ala rannas oli kaldale uhtunud SUUR lestakala moodi kala. Koos meiega oli kalahimulisi veel. Saime jutu peale ühe eesti venelannaga kõrval-hotellist. Meie oma pooliku vene keele ja tema pooliku eesti keelega.

Käisime koos meduusidega ka ujumas. Infotahvlil oli veetemperatuuriks märgitud +24 C ning ma usun, et see oligi õige. Meeldiv üllatus oli aga see, et rannas ei olnud ühtegi riietuskabiini! Mitte ühtegi! Nojah, rannas ei olegi tegelikult ametlikku ujumiskohta, seega loogiline, et kabiinid puuduvad.

Peale randa tervitas hotellikorrusel meid toapoiss Mohammed ning supervisor Mohammed. Jalutasid meid toani ning näitasid uut vaimusünnitist – meie voodite peale oli tehtud kahe londiga elevant, suitsud suus ja päikeseprillid peas. Bossima Mohammedi käsul tegi teenija/ori meile voodile dekoratsiooni. Viskasime poisile eurtsi tippi. Teisipäeval jätsin mina, nüüd oli Gerda kord.

Ahjaa.. meie uus vend muudkui rõhutas, et ifjuniiidanything-tellmi!

Kohe algas ka fotosess elevandiga, kuni ma ta ära lõhkusin :(

Hakkab juba looma see teeninduskultuur.

Colgate ehk meie uus rõõm ja õnn teenindas meid. Naeratav ja särav. Oma nime väärt!

Täna õhtul saime nime ka teada – Antar. Kui õnnestub, siis jätame talle reedel tippi.

Minu jaoks kõige kesisem õhtusöök. Isegi riis oli kalaga! Pettumus, aga nagu öeldakse, Aafrikas pidigi nälg olema.

Jõudsime järeldusele, et nõmedad teenindajad varjutasid alguses ikkagi toredad ära. Nüüd tundusid teisedki toredad ning nad jäid silma, s.h paar kokku. Nt magustoidukokk (vist) tunneb mind juba ära.

Kuna lobby kubises inimestest, siis netti saada polnud lootustki.

Kuna Gerda igatses väga oma meest, siis hakkas üks ettekandja poiss talle abikaasat meenutama ning isegi kann tundus kobe. Vot sulle „juroopa“ naisi...

No tulgu Allah appi!

Neljapäev 10.03.2016

Ei noh arvake ära mis kell me ärkasime? 4.46 muidugi!

Hommikumuusikat lihtsalt ei saa maha magada – islam võib muidu ju pahandada. Õnneks kostub see heli ka läbi kõrvatroppide.

Ning kuna tegu on juba neljanda järjestikuse kontsertiga, siis täna hommikul tuli seda kaks korda järjest. Topelt pidu!! Put your hands up for the prayer, put your hands up for the prayer!

Giftuni ja kohusetundlikud giidid.

Kuna kella 8:00st pidi buss meid Giftuni saarele viima ning hotelli eest peale võtma, siis algasid meiepoolsed ettevalmistused!

Ärkasime kell 6.42 (ehk tõusime), läksin pessu ning 6.53 siirdusin juba netti lobbysse. Sain oma feisbuuki sõnumid kätte ja süda jäi rahule. Nii vara pole ju ükski normaalne inimene online, et tsättida.

Kuna mul oli juba kella viie paiku nälg (hirm kõhnumise ees on mul suur!), siis olin kell 7.04 juba hommikusöögis ning õgisin falaffeleid kahe suupoolega. Muide, alles kell 7.04, sest kilid (jaapanlased) olid veel suuremas näljas ning ründasid restorani täpselt kell 7.00! Nagu sommid teevad Eestis, aga viisakamalt.

7.56 liikusime hotelli ette. Turvaväravatest läbi ning ootasime mokk töllakil. Olime arvestanud hea ilmaga kuid tänane päev on eriti külm võrreldes eelmistega. Hommikul ainult umbes 20 C ja pilvine. Kahetsesin juba oma riidevalikut kuid ei hakanud tuppa tagasi minema. Ei taha riski võtta ning maha jääda.

Ootasime kella 8:00ni

Ja ootasime 8:05ni

Ja ootasime ka, kuni kell sai 8:10.

Ning ootasime ikka veel 8:15.

Kell 8:15 saatsin giidile sõnumi ning umbes minuti pärast sain tagasi telefonikõne. Giid selgitas, et tänane tuur jääb ära! Tühistati, põhjust ei tea ning egiptlased „unustasid“ giidi informeerida. See-eest toimub väljasõit hoopiski homme.

Tegelt oli isegi hea meel, et nii külma ilmaga merele ei lähe. Meie pettumus oli suur ainult seetõttu, et pidime õues ootama ning meil oli väga külm! Lepime sellega, aga külma maik jäi ikka külge.

Internet

Mingil hetkel kaotasin Gerda silmist. Kurbus näos”“ kõndisin I korrusel ning üks baarmen ütles mulle midagi. Ma ei saanud aru ega pööranud tähelepanu. Siis ta tule veel lähemale, küsis:”“ Are you looking for your sister? ning osutas näpuga nurga poole kus Gerda istus.

Iseenesest pole sellest miskit erilist kui ma poleks seda baarmeni ESTIMEST KORDA NÄINUD! Kust ta teadis, et me oleme õed???

No need Egiptuse mehed! Kardinate taga tsätivad, vb isegi rohkem kui naised. Huvitav, eksole J

Hiljem rääkis seesama (kusjuures meeldiv ja viisakas) poiss, et Gerda tähendab Araabia keeles emane ahv. Isane on Gerd. Jäime sellel teemal rääkima, sest ta enda nimi oli Emad. Noh nagu emmed.

Uurisime netist infot islami kohta ning pean tõdema, et selgus päris palju huvitavaid asju. Näitena see sama kurikuulus naiste ürp – see on naiste endi kaitseks. Aga tehke ise oma uurimistöö, ma pole mingi usukuulutaja ning leian, et nii mõnigi tava on aegunud. Mõtelge ise oma peadega.

Pilves ilm

Hommik oli pikk ning läksime vahepeal uuesti sööma (loe: kohvi jooma).

Esimesel õhtul kohatud meeldiv teenindajapoiss küsis, miks me oma endise koha peal ei istu.

Tuppa minnes teretas majapidamise supervisor mind taas ning saatis toani. Küsis kus on mu õde. Valetasin, et tuleb kohe järgi. Korda taas, et on väga häppi-tu-si-ju-änd-joor-sister ja oli nilbelt imal.

Lõuna ajal ostsin Ibrahimilt veel 2 lõhnaõli kaasa. Hea kraam, noh!

Kuid tekkis pisike takistus. Mul oli sull otsas ning deebetkaardiga maksta ei saanud. Palusin siis kodusel endale teisele deebetkaardile 30 juurot kand,a aga ikka ei õnnestunud maksta.

See tähendas projekti – jalutasime Festival hotelli rahaautomaadi juurde.

Festival

Jalutuskäigu võtsime ette vahemikuks 17.32 – 18.06. Jõudsime kenasti päikeseloojangu ajaks ning kümmekond minutit enne kottpimedaks minemist tagasi.

Ei, ei, ma ei mõtle seda kõrval-hotelli Festival – sest see oli kinni! Räägin järgmisest hotellis ehk umbes kolmas hotell meist. Õnneks oli sel korral tee kõrval rohkem heledaid inimesi. Iga venku nägemine oli suur rõõm.

Festivali jõudes pidin sisenemiseks passi panti andma aga mul EI OLNUD seda kaasas ju! Gerdal õnneks oli, seega tema jäi koos passiga panti”“. Rahaautomaadi juures abistas mind üks murjam, kes muidugi lootis, et tahan midagi ta poest osta. Jäi ära, kiirustasin välja tagasi. Gerda sain ma pandist tagasi.

Tagasi tulles jooksis noor pitsu meid rajalt maha. Armas loom, ainus koer keda kohtasime.

Astusin oma tee sõbra”“ juurest ka läbi ning ma sain lõpuks 6 juuroga õeplikale selle kleidi, 3 pastakat ja magnetite komplekti.

Tegelt olin ma ainult pastakaid ning magneteid ostmas (kokku 2 eur) kui müüja ütles (kergelt ärritunult) Go take the dress! .

Wihii – minu võit!

Sõbranna

Kaunitar. Päriselt ka väga ilus eksemplar.

Las ma seletan lähemalt.

Paneme talle nimeks Anna. Enne paneme talle nimeks Anna.

Umbes 24-aastane Anna astus esmakordselt pildile kaks päeva tagasi hommikusöögil. Saabus koos uute klientidega. Välimus: pekk lotendas lühikese Danger mouse´i t-särgi ja seeliku vahelt, aga see teda ei häirinud, sest huuled olid veripunased ning see on märk puhtast ilust. Samm graatsiline nagu puuhobusel – konkreetne, ei mingit painduvust. Ja see õnnistatud nägu...!!! Näos peegeldus aversioon oma partneri vastu ( umbes 70-aastane paksude prillidega, küürus ätt).

Amet… ilmselgelt prostituut.

Preili Anna Kätte.

Kilid

Sain teada, et japse võib nimetada kilideks.

Kili-kili-kili-kili-kili...

Huvitav, mis number riideid nad kannatavad? Isegi 50-aastased on nii pisikesed, et meie mõistes kannavad laste riideid.

Jaapanis ei leiaks minu kahe meetri pikkustele jalgadele küll miskit! Või siis oleksid nende tavalised püksid mulle lühkarid.

Hiinakas

Neljapäeva õhtuks olin ma HUNT. Nii näljane pole ammu olnud. Õnneks oli meil täna Hiina restorani laud kinni pandud ja õhtusöök tellitud.

Olime juba 18.15 lobbys ootel. Gerda proovis netti saada, mina olin loobunud. Chillisin Gerda kõrval nagu koer, kes peremeest valvab, sest kõik lobby nurgad olid rahvast pungil. Kui Emad seda (kell 18.25) nägi, tõi ta mulle tooli!!!!!!! See oli uskumatult armas temast. Hakkasin end juba hellitatult tundma J

18.30 läksime kolm sammu trepist alla, Hiinakasse. Menüü:

- Eelroog (umbes 2 cm pikkused kevadrullid, mõlemale üks)

- Supp. Mul on kasside söögikausid ka suuremad, no umbes 2 cl suppi.

- Praad. Vege-varianti polnud, seega mina ei söönud. Gerda sõi ja kiitis.

Jookidest võttis Gerda õlu ning mina tellisin 2 järjestikust kokteili.

Ja tulemus oli – mina ikka näljane aga PURJUS. Tõeline KÄNNUÄMBLIK.

Läksime õue istuma, pisike suitsupaus (hoidsin Gerda ligidale, et mitte tuigerdada). Arutasime, et võiks Colgate-i käest küsida kas ta on nõus meiega pilti tegema. No vaatab – kui julgeb, siis küsime.

Avastasime, et umbes 10 meetri kaugusele hotellist ulatub ka wifi. Gerda jäi korraks netti, mina roomasin üksinda buffeesse. Proovin sirget kõnnakut teha – loodan, et õnnestus aga kahtlen selles.

Mida nad sinna kokteili sisse küll panid?

Suund otsejoones buffeesse, ladusin taldriku täis ning hakkasin õgima, kui äkki kohtasin Colgate´i.

Colgate naeratas taas laialt ning tervitas. Siis läks Lemps mööda ning ütles Bon Appetit!”“.

MA JÄIN SÕNATUKS! MIS ON JUHTUNUD???

Colgate tahtis mulle juua tuua, palusin vett. Tahtis õlut peale suruda, aga jäin kindlaks. Veega tagasi tulles kummardus mu poole ning pakkus välja, et teeme koos pilti.

Kas ta oskab mõtteid lugeda??

Tegime koos ühe selfie ning lubasin homme ilusa pildi teha.

Lempari vend

Minule tundub, et Lempsil on vend samas kohas tööl. Tõsiselt räägin. Ainult, et nad on nagu öö ja päev.

Välimuselt sarnased, lühikesed, pontsud aga iseloomult täiesti erinevad. Vend on rõõmus, sõbralik, hoolitseb laua puhtuse eest, koristab kõik õigeaegselt ära. Lükkab ka käru – aga ainult siis, kui vaja on!

Mina arvan, et Vend on noorem, Gerda arvab, et vanem. Vanus polegi tähtis. Perekonna au on põhiline ning Vend päästab oma perekonna au!

Pontsikupoiss

Igal õhtul tegi sama kokk pontšikuid. Esimetel õhtutel ei pööranud ma talle tähelepanu. Võtsin tema tehtud sööke T ja K. T omad mulle ei meeldinud aga K oli täitsa Eesti sõõrikute moodi ning käisin lausa teise portsjoni järel. Kolmapäeval jäin talle meelde ning neljapäeval teretas ta mind juba kaugelt.

Samuti olen meelde jäänud ühele noorele kokapoisile, kes mind täna hommikul kell 7 juba teretas – tema nimi on Ahmed. Tore!! Pontšikupoisi nimi – Saied (nagu saiad – valis õige ameti! Muahahahahah....)

Reede, 11 märts 2016

Ahmed ja Mustafa

Traditsiooniline äratus kell 4:45. Eile saime aru, et 2 mošeed on lähestikku – topelt rõõm. Üks lõpetab kontserdi, teine alustab. Pidu kokku umbes 15 minutit.

6.38 tõusin, kobisin pessu ning lobbysse netti. Nagunii olime alates hommikukontserdist üleval ning sääskede ründe all.

Muide, lobby oli kilisid täis. Nagu krabid rannas, aga ei jookse eurooplast nähes ära.

Netis polnud nagunii miskit teha, tahtsin natuke üksinda olla.

7.06 läksin sööma. Otsisin falaffele aga neid polnud. Küsisin Ahmedi käest ning ta ütles „ten minits“. Läksin ajaviiteks tuppa riideid ära tooma, aga tagasi tulles polnud falaffele ikka. Ahmed ütles taas, et ten minits. Gerda oli selle aja peale hommikusööki lõpetamas, mina alles alustasin puuviljadega.

Kui kolmandat korda küsisin, seletas Ahmed (kätega), et kohe-kohe saab. Kell oli juba 7.38. Jäin ta kõrvale ootama ning ajasime juttu, poolenisti käte abil. Sain teada, et Ahmed on 23-aastane ning falaffelimeister (kes just minut tagasi alustas tööd) on 30-aastane Mustafa. Ahmed on väike boss, Mustafa natuke suurem boss.

Lõpuks 7.44 sain oma söögi kätte ning kiiruga õgitud.

Minu mulje – toredad tüübid, mis sest, et eriti muud keelt peale araabia keele oska.

Katse nr 2

8:05 saime bussile ning sõit Giftunile sai lõpuks ometi alguse.

Ilm – super! Paar pilve oli küll allahi poolt teele pandud aga samas oli mõnusalt soe. Eesti mõistes keskmine juuli kuu ilm.

Bussisõit oli äge. Meie mõlema mõtteis liikus põgenemise idee, õnneks tuli poole sõidu pealt peale ka üks slovakk ning lõpu poole valgemat sorti mees ning naine. Ülejäänud 10 olid kõik tumedad, with burkas and such.

Laevasadam oli selline… RÄPANE. Kindlasti on ka räpasemaid kohti, aga ikkagi rõve.

Snorklid saime räpasest putkast, suitsetava vanamehe käest. Ei tea, kas varustust kunagi pestud ka on?

Selgus, et mitte keegi meie bussist (ÕNNEKS) ei tulnud meiega samale laevale.

Laevast oli naljakas vaadata kõrval-laeva, mis kubises rättidest.

Hiljem naersime, et olime mõlemad mõelnud, et kui vähemalt üks rätipea või rätiperekond meiega koos Giftunile tuleb, siis ma ujuma ei lähe. Äkki viskavad veel kividega surnuks (küll nad need kivid ka mere põhjast leiavad kui vaja).

Punase mere elukad

Eksklusiivsel jahil võttis meid vastu giid MOHAMMED.

Õnneks oli seal ka kaks Eesti poissi (umbes 25-aastased) , Heldur ning kaks Eesti naist Narvast, kes oskasid ka natuke eesti keelt.

Tegime selfie´sid nagu ikka. Heldur tegi meist paar korralikku pilti ka. Jumal tänatud Helduri eest! See pidi olema meie Jumal, kes ta sinna snorgeldama saatis!

Peale nende oli veel paar sakslast ning 1 (vist) sakslanna oma kohaliku kallimaga. Chocolate-vanilla swirl... toimus koguaeg dekil.

Paadil oli ka kohalikke kelle ülesandest ma aru ei saanud ning tegelikult meid ebameeldivalt tundma panid. Vist olid kapteni sõbrad ja chillisid kaasa.

Merel nägime delfiini. Kahjuks jäin fotokaga hiljaks ning pilti ei saanud. See-eest saime silma-ilu.

Peatus merel üks tund. Üllatustegevusena saime püüda kala. Kõikide turistide näos oli tülpimus ning peaaegu kõik kümmekond inimest jäid igavlema. Kui ma juba merel olin otsustasin ka haipüüdjaks hakata.

Minu saak: 10 cm pikkune punane kala – minu hai! Sain päriselt ühe suure hai ka kätte, aga kuna isegi mehed ei jaksanud teda välja tõmmata, siis pidime tamiili katki lõikama.

Kalapüügi ajal imbus minu juurde Mohammed. Lipitsev nägu peas ning puges külje alla. Jutt: Can I have your number . „Ei“ peale küsis kohe, et miks, kas ta siis ei meeldi mulle? Olles viisakas poiss, kutsus mind õhtuks Hurgadasse peole. „Ei“ vastuse peale jätkas (tundub, et vilunud kutt) ning küsis: Can I have your Facebook . Ei vastuse peale küsis: Will you write me”“. Ning uue ei vastuse peale keeras selja ning läks ära.

Gerda koges sarnast asja. Mohammed puges Gerdale külje alla ning meelitas You are so sweet lady . Selle peale viibutas Gerda oma abielusõrmusega, üles vaid I married”“ kui kutt oli läinud.

Tundub, et nad ajavad absoluutselt igale naisele keelt kõrva. Äkki on mõni turist end kätte andnud ning nüüd tahavad uut.

Raudselt on kõik need kohalikud abielus ning peredega. Aga kes ei proovi, see ei saa, eks ole.

Lõuna & all inclusive

Paati saabudes teatas giid, et allkorruselt saab teed, kohvi, koolat jne. Kõik kuulub hinda.

Kui paat oli umbes 30 minutit merel olnud tuli (oma pisikese mootorpaadiga) peale üks murjam, kes pakkus õlut, krõpsu jne. Gerda ütles yes, ning see oli viga. Tüüp tegi kohe pudeli lahti, pistis pihku ja küsis 3 euri. Kõik oli raha eest! Proovisime vaielda aga asjata- murjam ei pilgutanud silmagi. Isegi kui sai aru tegi nägu, et ei saa aru. 5 juurose peale ütles ta One more juuro, 2 beers”“, krabas raha, andis 2 õlut ning lahkus. Nii väledat röövimist pole ammu kogenud. Meie enesetunne jäi VÄGA-VÄGA HALB, sest me ei saanud õieti arugi mis toimus. Muide, reisi lõpus tuli tüüp taas oma paadiga ning siis saatsime ta pikalt.

Aga Heldur tegi meist seda õlu joomas paar pilti. Pigistasime naeratuse välja ning poseerisime.

Lõuna kuulub ülistamisele. Ses mõttes, et kõik oli ülivõrdes. Nii räpast samovari ning teelauda pole ma kunagi näinud. Kui kodus on laud mustaks läinud, siis on ta must, aga mitte räpane. SEE oli räpane.

Peale kalapüüki pakuti lõunaks riisi, kartulit, makaroni, tomati-kurgi salatit ning ka natuke lihapoolist. Õnneks keegi toidumürgitust ei saanud.

Paradise

Giftlune sõudsime põgenikupaadiga. Lahkusime eksklusiivse jahi pealt otse paati. Randa jõudes oli just kaks paati kilidega lahkumas. Naljakas vaatepilt.

Saarele jõudes tervitab kaugelt silt Paradise . Saar on lauge, liivane ning taamalt paistab 1 puu.

Ei mitte mets ega park vaid üks puu. Kas seal oli valge liiv? Oh ei - tavaline kõrbeliiv. Ainult Lasnamägi puudus...

Saare vasemale poolele jäi nööriga eraldatud ala (nöör jooksis maast). See oli privaatne ala. Ei saanudki aru mis võik kes seal on, ega ei huvitanudki.

Saarel olime umbes 35-40 minutit. Ujusime. Nägime 2-3 üksikut koralli.

Üks meeskonnaliikmetest muutus ka nilbeks. Keset ujumist, keset merd üles ta mulle You have so nice...... legs (enne sõna legs oli pikk-pikk-pikk paus).

Haukusin vastu Yes, I know. The most beautiful”“ ning lahkusin nende ligidusest. Otsisin kiiresti Gerda ning Helduri üles.

Ma ei suuda enam seda nilbitsemist kaua kannatada!!!

Raudselt oli selle tüübi nimi ka Mohammed! Ristisin ta nilbikuks. Tema pilk ütles kõik.

Mitu korda pomises Nilbik veel midagi minu suunas, aga ma ignoorisin teda. Äkki pani loitsu peale? Vahet pole - Allahi loits ei hakka ju Eurooplasele külge. Rannas tahtis Nilbu koos minuga pilti teha, aga loomulikult ma keeldusin. Kes teab, äkki oleks mu pildi abil mu veel kuhugile maha müünud. Teab ju mis hotellist mind leida (mina = skeptik kuubis). Selle asemel tegin Gerdast fotosessi. Heldur tegi minust ja Gerdast ka koos pilti, mina omakorda Heldurist. Käsi peseb kätt.

Hoidsime koguaeg silma peal, et Heldur kaugele ei läheks. Nii oli turvalisem tunne ning ta tundus väga usaldusväärne. Väga tore mees (ilma sarkasmita)! Aitäh sulle, Heldur, et sa meiega koos seal olid!

Aega oooon...

Peale kõike seda asusime tagasi oma põgenikepaati. Siirdusime oma jahile ning suund korallriffidele. Tempo täiega sees, ehk teod ujusid ka meist mööda!

Gerda snorklimask oli katki ning kuna minu oma ei istunud hästi peas, siis n-ö vahetasime. Nägin kõik ära mis vaja, jõin punase mere vett sisse ning lihtsalt hulpisin. Ujuda pole vaja – seal ei upu ära!

Merevesi +24 C. Supp. Kui muidu oli vahelduva pilvisusega ilm, siis snorxi ajal pruunistas päike täiega.

Tagasisõidul toimus taas kalapüük.

Kalapüük EI OLNUD kavas. Kapten / giid lihtsalt kuulutas välja, et tegu on boonusega.

Tagasisõidul nägime taas (kaugelt) delfiine. Kahju, et need haid ei olnud L

Mul viskas kops üle maksa (see kalapüük/ Mohammedi silma tegemine / see, et kell oli 15:30 ning selleks ajaks lubati meile reisi lõppu). Ütlesin väga kurjal toonil, et hakkame minema, kõik tahavad ära minna. Selle peale (umbes 3 minuti pärast) võttis lõbusõidulaev urina sisse ning pöördusime sadamasse.

Selle toreda paadi meeskond oli errriti esmaklassiline loivumeeskond. Igale poole oli aeeeeeggaa.. Kõik loivasid. Ning kapten... irve hambus ning pragu püksivahelt paistmas. Järjekordne peletis. Ei imestaks, kui ta nimi oleks Mohammed.

Vedas meil

Jõudsime kell 17.04 tagasi hotelli.

Kella 17.00ni sai rätikuid tagastada ning tagasisõidu transfeerist tõmbasin täie itsiga minema. Õnneks sai veel rätikuid tagastada, saime vastu kaardid ning ei pidanudki trahvi maksma. Jee!

Muide, me olime ainsad reisijad bussis. Täiesti kahekesi.

bussisõit, teel hotelli.

Mul vedas- korrusepealne Mohammed oli veel tööpostil. Helloutas taas jne. Ütlesin talle, et rohkem me ei näe. Tegi hullu sääd feissi ning pakkus, et tuleb homme hommikul kell 5 mind ära saatma. Hakkasin naerma ning ütlesin ei. Loodetavasti solvus. Seriously, ei jaksa enam temaga viisakusi vahetada.

Enne õhtusööki jõudsin ka hotelli ees olevas poes käia ning viimase raha eest mitu halvaad osta. Tore mees, hindas mu raha, ehk võttis kogu mu raha ning andis soodukaga halvaad.

Muide see müüja oli VÄGA-VÄGA-VÄGA imestunud, et ma olen nii vana ning pole kunagi abielus olnud. Tema suust kõlas "Never?" ülinaljakalt. Sain naerukrampides lahkuda.

Viimane õhtusöök

Õhtusöögiks seadsime end valmis. Mõlemal pikad kleidid ja teksajakk. Mina rohelises, Gerda sinises. Oli ju pildistamise õhtu.

Saime päeval päris kõvasti päikest, seega õhetasime mõlemad.

Sööklasse jõudes otsisime kohe Colgate-i üles ning ta boss tegi meist kolmest pilte. Kõik ta kolleegid piilusid ning imestasid. Oli huvitav vaadata kuidas tüüpide mokad maani vajusid.

Ja see väike pildisess garanteeris meile Egiptuse nädala parima õhtu! Saime ekstra-suurtes kogustes tähelepanu. Ainult näitlejal oli suva. Noh arusaadav – ka meie saame aru, et ta on pede. Aga seda peab ta küll omas ühiskonnas paremini varjama. Tema liigutused on jätkuvalt graatsilised ning pilgud poistel.

Kõik lähedal olevad teenindajad käisid uurimas, kas oleme ikka rahul või vajame midagi, pakuti abi, naeratati ning mis põhiline – mustad nõud kadusid võluväel! Colgate tõi meile mitu õlut. Ei pidanudki uut paluma, vahetas ise välja. Isegi Lempar oli leebe ning naeratas meile.

Nüüd me siis teame, mis tunne on printsessidel. Nautisime õhtusööki alates kella 18.32 kuni 20.47 ehk peaaegu restorani sulgemiseni välja.

Colgate käis küsimas, kas tahame õhtul peole minna. Ütlesime viisakalt „ei“, aga enne seda lasime neil end praadida. Meie vastust ootas ka Heiki.

Heiki...?

Heikiks ristisime ühe saleda, sihvaka, pika ning üsna hea välimusega teenindaja, kes jäi Gerdale kohe silma, sest tema (keha)hoiak meenutas väheke tema enda abikaasat. Kõikidest kohalikest oli tema ehk kõige euroopalikum, aga siiski murjam, mis murjam.

Kuna me naersime terve õhtu, siis tuli meie lauda varsti ka Heiki. Ok, oleme aus, mina kutsusin ta meie juurde ning palusin selfiet.

Ning see selfiekas garanteeris Heiki meie ümber tiirutamise. Lambist hakkas ta Gerdale silma tegema. Gerda sellest küll hästi arvanud, aga praadida oli teda mõnus.

Meie klatš

Eesti keel salakeel. Võisime ükskõik millest rääkida – keegi ei saanud aru ( rahvusvahelisi sõnu pidime vältima). Iga teema juures tegime soliidset teemat ning olimegi puhtad plikad! Nalja sai kõvasti ning nagu alati – killuvabrik töötas.

RAUDSELT on kõik need mehed abielus ning kümne lapse isad. No kui mitte kümne, siis 3 pätakat on kindlasti olemas. Ning paljudel (umbes 35-aastastel) on ka juba esimesed lapselapsed olemas.

Eks ta ikka ole nii, et mehed hoiavad mehi ning Allah ei pane ka seiklusi Euroopa naistega pahaks. Aga meil ajas mõte ikkagi südame pahaks...

Eestis pole mind kunagi ühe päeva jooksul nelja erineva mehe poolt välja kutsutud. Isiklik rekord sai ületatud (Colgate, Mohammed laevalt, Mohammed hotellist ning Heiki). Ning arvamus, et vähemalt 25 % lõunapoolseid mehi on superhoorad / sugutäkud, leidis tõestust.

Viimane öö

Umbes 20.52 läks Gerda tuppa, andsin talle natuke privaatsust. Mina nautis 20 mintsa aega soojas lämbes öös (minimum 25 C!), lillelises aias ning mere ääres.

Millegi pärast hakkas mul õhtul jälle paha aga õnneks seekord vetsupotti ei pidanud kallistama.

Meie viimane öö. Kõige-kõige lämbem ning sääserohkem öö. Tõeline saun!

Ja viimane hommik

Magasime mõlemad halvasti. Kell 4.34 tehti meile wake-up call, kuigi ma spetsiaalselt olin palu neil seda mitte teha! Meil polnud vaja tund aega enne ärgata, 15-20 mintsast oleks piisanud.

Kuna öö oli nagunii rikutud ärkasime 4.43 kuna algas meie hommikukontsert. Kui kontsert lõppes, algas kell 4.56 kontserdi teine vaatus. Nautisime täiega!

5:21 olime lobbys. Check outis oli jälle sama poiss respas (Mohammed). Rääkisime paar sõna juttu ehk ta palus mul tagasiside leht ära täita. Täitsin ega koonerdanud ka ausat tagasisidet jätma:

room cleanness – bad / restaurant – very good / food variety – good.

Hommikusöögipakk sisaldas: ühte 100 ml arusaamatu keemia maitsega mahla ning kaks kuiva saia (baguette?), kiletatud banaan ja kaks pisikest koogikest. Saiade vahel oli vorst ning need jäidki minust lobby laua peale. Minu pettumus. Neid pakke tellides ütlesin ma Mohammedile, et ta märgiks kindlasti ära, et liha ei oleks. Tema vastu oli: No, no, there is no meat. Cheese.”“.

Kolme hotelli rahvas korjati ühele bussile ning umbes 20 km sõit kestis 1.5 h! Aja raiskamiseks ei saa seda ka nimetada, sest lõpuks ometi saime me kinnitust, et kui Euroopas eraldab kahte sõidusuunda valge (pidev- või katkend-)joon, siis Egiptuses tähendab see joon midagi muud. Kui tee keskel on joon, siis sõida mööda seda joont, ehk hoia orientiiri!

Lennujaama jõudes, esimese järjekorras seistes märkasin, et üks post, mis kogu kupatust üleval hoiab, on päris viltu. Lennujaam ise meenutas suur telki ning huvitav, kaua see viltune post vastu peab? Õnneks võõras mure.

Lennujaamas tehti kohe alguses kotikontrolli koos passikontrolliga. Siis järgnes check in ning pagasite loovutamine. Seejärel taas passikontroll ning siis strip naked”“ riidekontroll. Enne seda viimast istus nurgas üks mees (töötaja), kes tegi meile sõrmenipsu ning kontrollis kõikide passi.

Enne kui mina jõudsin lennujaamas strippama hakata ilmusid 7 Lufthansa cabin crew liiget ning nad lasti eelisjärjekorras vahele. Neile pole isegi oma kontrollpunkti! Iga nurga peal istub mingi ülbar-murjam, kuid eraldi cabin crew kontrollväravat teha ei suudeta!

Tuleb välja, et salakaupa ega miskit keelatut meil kaasas polnud. Õnnelikult piiritsoonis tahtsime poest nänni osta aga seal ei saanud alla 10 juuro/ dolli kaardiga maksta ning diil jäi katki. Meil sai ju eilseks õhtuks kõik sularaha otsa.

Nälg näpistas ning ostsime seenepitsat. Minu toit kokku 95.04 Egiptuse liiti, Gerdal 122.38 sama rahaühikut. Gerda ostis ka kohvi. See 4.20 eur kohvi eest oli tõeline maha visatud raha – ülikuum ning kergelt kõrbenud maitsega. Kõige halvem kohv üldse! Õnneks oli pitsa hea.

Lennukile viis meid terminalist taas buss. Ilm oli hea ning kahju lahkuda soojast ilmast. Siiski pole ma ammu nii õnnelik olnud koju tagasi saada. Kõikide nende murjamite keeled mu kõrvas ajasid juba öökima.

Enne lennukisse astumist tegime kohustuslikud selfied lennuki ees, mootori juures ja trepil.

Sel korral olid istekohad 17 D ja 17 C. Ehk taas vahekäigu pool, aga mitte keskel. Plaanisin küsida keskmist kohta aga check in-i mees oli nii kurja/tõsise olekuga, et ma lihtsalt ei julgenud. Otsustasin enne Euroopasse jõudmist suu kinni hoida.

Kuna olime peaaegu terve öö magamata, siis jäin lennukis kohe tudile ning minu tagasilend tundus tervelt 1 h lühem!

Maandudes plaksutati ning tõusti kohe püsti. Stjuardess pidi mitu korda ütlema, et inimesed tagasi istuksid. Nagu lennukitäis lolle kes ei saa aru. Ning miks inimesed lennuki maandumisel plaksutavad?? Lennuk ei ole veel ju seisma siis veel jäänud. Võimalus ju on veel, et masin sõidab veel lennujaama sisse, rajalt välja vmt. Õnneks saime ikka pidama.

Mul pole kunagi nii hea meel tagasi Eestis olla, mis sest et siin on ainult + 1 C!!

Muide, ma unustasin oma Türgist ostetud salli Egiptusesse, hotelli. Loll pea on ihu nuhtlus, ei muud.

Head aega Egiptus! We are going home!!